Tead seda tunnet, kui sa vaatad ekraanilt kuulsat näitlejat – ta on nii tore, vahva ja andekas, tugeva natuuri ja täiusliku postüüriga, peaaegu ebainimlik. Ja läbi mingi metsiku ime te juhuslikult kohtute päriselus, sa oled tähesärast pimestatud, naeratad tobedalt ja üritad eriliselt vaimukas ja meeldiv olla. Sul pole aimugi, kuidas käituda inimesega, kes on sinu jaoks olnud ainult kogum värvilisi piksleid. Ja siis ta ütleb sulle: “Tere!”. Ja sa ei suuda seda uskuda – täpselt nagu filmis. Teate? – Mina ei tea.
Kui ma Anna Robertaga Estonia teatri tagumise salaukse juures kohtusin, oli proov just lõppenud. Ta paistis natuke väsinud, aga muidu täis rõõmu ja lahket olemist. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud. Ma ei osanud arvata, et inimene, kellest ma kuulsin esimest korda alles kaks kuud tagasi, võidab kogu mu tähelepanu hetkega. Leiutasime kummalegi tassi kohvi näppu, ja istusime teatri kohvikus kõige tagumise laua taha. Otsustasin, et räägin kõik ausalt ära.
Janiš Laende
Pildid: Veljo Poom
Ma ei tea midagi balletist.
Super!
Ah soo. Siin oli täpselt kaks võimalust, kuidas see võib minna.
(naeran natuke närviliselt, sest olin just meie rahvusballetti esitantsijale näkku tunnistanud, kuidas tema elutöö mind täiesti külmaks jätab)
See on okei.
(Anna naeratab lahkelt ja siiralt ja mul on isegi veel piinlikum)
Kunagi siinsamas Estonia teatri õue peal oli üks balletietendus sellisel üsna pisikesel laval, ja kuna ma jalutamas olin, vaatasin puhtjuhuslikult oma esimese balletti ära. Mulle tegelikult meeldis, aga sinna see jäi.
Ei uurinud edasi?
Ei. Pole sattunud enam mööda käima.
See on natuke asi, millega me üritame tegeleda ka praegu, sest sa võid olla ükskõik kui aktiivne meedias, aga kui sa ei suuda inimest teatrisse saada, siis tegelikult pole sellel asjal mõtet. Meil on hästi ägedad etendused, aga mul on tunne, et meil peaks olema seal üks samm veel, et inimene tunneks ennast teatris oodatuna. Ma ise üritan ka rohkem promoda seda, et iga balletietendus ei ole igale inimesele. Kui sa ei tea üldse balletti, siis ma ei ütle, et tule vaata nüüd “Luikede järve”... neli tundi. Ma ütlen, et tule vaata “Tramm nimega Iha” ja siis tule vaata “Anna Kareninat” ja siis sealt edasi. Et mitte visata inimest kohe külma vette. Hästi palju on neid, kes käivad kooliga kaheksandas klassis etendust vaatamas ja saavad sellise trauma, et kunagi enam ei tule. Ja siis mul on tuttavaid, kes tulevad täiskasvanu eas esimest korda etendust vaatama ja ütlevad: "Aga ma ei teadnud, et ballett võib selline olla". Neil on mingi hägune mälestus, et seal peab neli tundi istuma paigal ja jumal hoidku, kui sa niheled. Seda on vaja muuta. Meil on hästi palju kaasaegseid ja ägedaid etendusi, ei pea tulema “Luikede järve” vaatama.
(Anna naerab, kutsub mind kohe sealsamas ühele etendusele ning mu vabandust ette aimates meenutab, et ka Tartus on see võimalus olemas)
Ballett on natuke siuke ala, mis levib väga hästi suust suhu. Veits hirmus on minu arust suvalist balletti minna vaatama. Mul on samamoodi ooperitega, ma tahaks, et keegi ütleks, et see on väga hea ooper, seal on lõbus. Oopereid on ka viie-kuuetunniseid... ma ei taha, ma ei saa aru sellest. Ma olen vaadanud kõik meie teatri ooperid läbi ja paar etendust olidki sellised, et lähed koju ja mitte midagi ei saa aru – kõik laulsid, aga mis see lugu oli?
Balletis sõnalist osa ju praktiliselt pole?
Nüüd on paar uuemat lavastust, kus lisatakse sõnu efekti pärast või on numbrid, mis lavastatakse sõnade peale, aga üldiselt on balletis null rääkimist. Karjumist vahel, aga jälle efekti pärast. Meil on üks etendus, kus Marko Matvere on lugenud sõnad peale – seal on filmimaailm ja režissöör ja siis see režissöör karjub klišeelikke filmitermineid. See on päris äge. Selle nimi on “Sisalik” – meie üks selle hooaja uuslavastustest.
Meie kirjavahetuses sa võrdlesid balletti tippspordiga. Kuidas sa julged?
(Anna Roberta paistab olevat mu provokatsioonist lõbustatud, manab siis tõsisema missioonitundelise ilme näole ning vastab küsimusele põhjalikult ja põnevalt ei rohkem ega vähem kui 20 minutit. Siin on sellest killuke.)
Aastal 2023 Ameerikas toodi välja selline statistika, et töö, mis on inimese kehale kõige kahjulikum – esikohal oli ballett. Kui mõelda, kuidas balletitantsijad alustavad, siis need esimesed paar aastat on suhteliselt sarnased sellele, kuidas sportvõimlejad treenivad – vähemalt vene koolkonnas – jalad on kringlid, seljad katki ja neid hullult venitatakse. Sportvõimlejate karjäär lõppeb, kui nad on 20 või 25, kui hästi läheb. Aga baleriinide karjäär lõppeb, kui nad on 40. Ja kõik need aastad sellest hetkest, kui sa oled kolm (siis peaksid sa ideaalis alustama), kuni sa oled 40, pead olema kogu aeg tippvormis. Hästi palju on sportlastel hooajalisi asju, kus nad ajastavad vormi võistluse jaoks. Meil on etendused kaks korda nädalas, terve hooaeg, septembrist kuni juuni keskpaigani. Kaks korda nädalas sa pead olema tippvormis. Tantsid nädala alguses ühte lavastust, nädala lõpus teist lavastust ja vahepeal teed proove kolme erineva lavastusega. Seda kõike oma füüsiliste võimete piiril. Inimese jalg ei ole mõeldud olema nii, nagu ta kingas on. Inimese puus ei ole mõeldud olema ülilahti. Kõik, mida me teeme oma seljaga, ei ole mõeldud inimese selja jaoks. See on jõhkralt intensiivne töö, see ajab higistama, see on valus, sul on kogu aeg lihased pinges. Meil on tööl kaks massööri ja üks füsioterapeut, kelle graafikud on kogu aeg täis. Sa käid regulaarselt massaažis ja terapeudi juures, sa venitad iseennast ja kodus siis õmbled oma kingi.
(Anna kirjeldab seda nii elavalt, et mul jookseb silme ees multikas vaesest Tuhkatriinust. Loodetavasti läheb lõpp roosilisemaks)
Sa venitad, sa rullid oma lihaseid lahti, sa sööd. Enamasti me päeval ikkagi sööme vähem. Kui sul on pool tundi pausi ja sa sööd oma mingisuguse normaalse lõuna, siis sa lähed proovi ja mingi tüüp hakkab sind viskama. Ja kui sul on etendusepäev, siis me teeme ikka poole päevani trenni. Ei ole seda, et puhake hommikul ja tulge õhtul. Ei, me teeme pool päeva trenni, siis lähme koju, sööme, magame, tuleme tagasi, teeme ennast hästi ilusaks ja siis lähme lavale, kus me kaks tundi ainult higistame ja samal ajal näeme väga ilusad välja. Sest keegi ei taha näha, et ma hullult pingutan. Laval tahetakse näha seda, et on lihtsalt väike hõljuv baleriin. Tegelikult sa lähed lava taha – see baleriin, kes just oli laval ja naeratas, ta on pikali maas. Ja kui tippspordis on see, et sa tahad näha seda pingutust, siis balletis on see halb asi. Publik ei tohiks näha, et sul on raske. Aga kui palju rohkem treeningut nõuab see, et sa teed oma asja ja näed samal ajal ilus välja? See on nii ebaaus.
(Anna on siinkohal töiesti siiras, aga on selge, et ballett ja sellega kaasnev pingutus ja tulemus on midagi hästi nauditavat tema jaoks)
Ja vigastuste arv on hästi suur. Kui sa suudad teha ühe hooaja niimoodi, et ei ole kordagi vigane, siis see on saavutus. Baleriini töö on see, et sa 24/7 mõtled, kuidas ma terve olen. Kas mul on piisavalt kingi? Ma pean õmblema oma kingad igaks etenduseks ja siis mul peavad olema proovikingad. Ma pean olema kogu aeg soe. Ma ei saa teha proovi külmana, sest siis ma lähen katki. Kas mul on võhma? Võhm ei tule otseselt balletist. Sa käid jõusaalis ja jooksed või ujud. Ja kui sul on kõik need asjad tehtud, siis mõtled veel selle peale, kas ma saan piisavalt süüa ja toitaineid. Me elame Eestis – kas mul on mingi vitamiinipuudus? Raudselt on. Ja selle käigus on inimeste arvamus, et aga mis tööd sa siis nagu päriselt teed?
(Seda viimast öeldes on Anna natuke solvunud ja põhjusega. On mitmeid ameteid, mida inimene tänavalt puhtalt taustainfo puudumise pärast ei tea tööks pidada ja ballett paistab üks neist olevat)
Sa oled Eesti Rahvusballetti esitantsija. Mida see tiitel endas kätkeb ja kuidas keegi selleks saab?
Meil on 60 tantsijat kompaniis, kellest tubli 40 on rühmatantsijad. Need on need, kui sa lähed näiteks” Luikede järve” vaatama, kardin läheb lahti ja seal on palju inimesi – see on rühm, nemad teevad oma tantse. Siis tulevad siuksed väikesed sutsakad, kus üks tantsija tantsib mingi kolmeminutilise asja. Võib olla kahekesi laval, võib olla kolmekesi... need on nooremsolistid. Sealt edasi tulevad solistid – nemad teevad etendustes esirolle, aga neid võib panna ka nooremsolistide osadesse ja kui on kaos, siis ka rühma. Ja lõpuks on esitantsijad, kes siis kannavad ballette. “Anna Kareninas” Anna, “Luikede järves” Luik, “Sisalikus” sisalik. Esitantsija tähendab seda, et sul on olnud kompaniis staaži, sa oled end oma tööga tõestanud ja sa oled kogu aeg kõrgel tasemel.
Meie kunstiline juht, Linnar Looris, vastutab kõikide edutamiste eest. Tema annab rolle ja katsetab tantsijaid. Mingil hetkel antakse natuke rohkem vastutust, et kas sa saad teha soolo näiteks kahes etenduses. Ja sealt edasi, usaldus kogu aeg suureneb, antakse rohkem rolle, sa kannad rohkem, ja kui sa oled juba balletipubliku jaoks tuntud nimi, et inimesed tulevad just sind vaatama, siis kunstiline juht võib sellise otsuse teha.
Esitantsijaks edutamine toimub meil niimoodi, et sa teed oma etenduse ära, kõik plaksutavad, meie kummardame, ja siis kunstiline juht tuleb lavale ja publiku ees edutab sind. Ehk siis kõik need inimesed, kes sind vaatama tulid ja sulle kaasa elasid, saavad oma teatrielamusele veel juurdegi. See on hästi tore ja armas.
Tead sa seda ette, et see juhtub?
Ei tea. Sul võib olla aimdus. Kui kompaniis on tekkinud juba see tunnetus, et noh, kaua võib. See on kõige parem viis, kuidas edutatud saada, kui inimesed on nagu: "Muidugi! Me arvasime, et ta juba on esitantsija".
Ääremärkus: See ei tule kahjuks tekstist piisavalt välja, aga Anna Robertal on hirmus hea huumorisoon. Arvasin, et peaksite teadma.
Kuidas veganlus sinu ellu jõudis?
Ma olin olnud päris kaua vegetaarlane ja seda peamiselt eetilistel põhjustel. Mõned inimesed hakkavad veganiks läbi selle, et nad otsivad, kuidas tervislikumalt süüa, minu jaoks tuli eetiline pool kõigepealt. Ma mõtlesin kogu aeg, et see ei ole väga äge, et loomad kannatavad. Samas lihtne oli osta kana karbis ja mitte mõelda selle peale. Mul ei olnud ka seda arusaama, kas ma võin olla vegan ja samal ajal tantsida. Täpselt see – kust ma proteiini saan?
Ja siis tulid meile kompaniisse tantsijad, kes olid juba aastaid olnud veganid. Ma ajasin nendega juttu ja sain aru, et nad ei ole kõhnad ega surevad ja neil pole toitainete puudust. Nad selgitasid väga avatult, et jah, see nõuab rohkem planeerimist, aga see ei ole keeruline ja tasuks on, et sa ei tee loomadele haiget.
Ja me elukaaslasega mõtlesime: okei, katsetame. Et kui ei toimi, siis ei toimi, aga oleks hullem, kui ei katsetaks ja elad terve elu selle tundega, et on jah nagu rõve, aga peab.
Tegime palju uurimistööd ning ma hullult grillisin kõiki oma vegantuttavaid – mis te sööte, millal te sööte, kuidas te sööte? Ja tegelikult selleks hetkeks, kui meie hakkasime veganiteks, mis on nüüd üle kahe aasta tagasi, oli juba nii lihtne vegan olla. Valikuid oli nii palju, et meil polnud mingeid kohanemisraskusi või probleeme. Praegu on poes vegantooted jaotatud kõik veganletti, tollel hetkel me otsisime neid veganasju lihade vahelt – hull probleem, onju?
(Anna lõkerdab kergusest ja väljendab samas kahetsust, et ta seda lihtsat asja varem ära ei teinud)
Ei ole paremat aega olla vegan kui praegu. Kui inimesed, küsivad, kas on raske olla vegan? – No tõesti ei ole. Mul ei ole mitte ühtegi asja, mida igatseksin. Ma olen meeletu suur magusa fänn, mulle hullult meeldivad kommid, šokolaadid... Kõik vegankommid ilma želatiinita maitsevad paremini, šokolaadid – valikut on nii palju, et ma ei pea mitte ühtegi kannatust loomadele põhjustama selleks, et saada kätte need maitsed, mida ma tahan. Ma olen hakanud rohkem kodus süüa tegema ja rohkem sööma. Ma tunnen ennast paremini. Väga pikalt oli see kõik selle taga, et kas ma saan oma toitained kätte ja trenni teha. Ja kui me tegime otsuse ära ja õppisime läätsesid ja ube kasutama, oli kõik hästi.
Praktilise poole pealt läks sul kõik valutult. Mis sotsiaalses sfääris toimus?
Sotsiaalne tugi oli täpselt õigel ajal õiges kohas. Lihtne on seda sammu teha, kui sul on ees inimesed, kes on edukalt veganid. Eeskuju on nii oluline. Ainuke keerulisem seis oli vanemate ja vanavanematega. See võttis natuke kauem selgitamist. Et jah, ma saan aru, et sa jätsid salatist liha välja, aga see muna ei ole ka päris hea. (Anna turtsatab naerma) Samas, kui nad sellest üle said, et miks me seda ikkagi teeme, olid nad väga toetavad.
Me olime ka väga avatud, et kui küsiti miks, siis me ütlesime, et no aga miks sa surnud siga sööd? Ei olnud seda, et see on mingi isiklik valik või midagi. Vaatasime ise filme ja soovitasime teistele ka. Tegelikult sa ei taha näha mingit surnud lehma või seda, kuidas neid tapamajja viiakse. Sa tahad osta selle paki, kus on hakkliha, mis ei näe välja nagu liha ja sa tahad seda süüa.
Ma kunagi kartsin seda, et kas minust saab see vegan, kes surub oma veganlust teistele kõrist alla. Aga siis ma sain aru, et tegelikult see on okei, sa peadki rääkima sellest. Ma ei lähe küll kuhugi värvi viskama või restorane puruks peksma, aga kui keegi sööb burgerit, kus on kolm erinevat looma peal, siis ma ütlen küll, et kas sa tead, et veganburger on tegelikult täpselt sama hea. Sa ei saa sellest vahest aru, aga mõni siga või lehm ei pea selleks oma elu andma.
Kuidas sa ise sisemuses tunned, kui sa näiteks vanematele või sõpradele seda räägid ja nad ühe filmi ära vaatavad, aga tolku pole... Oled vihane nende peale?
Katsun mitte olla vihane ja kuna ma ise olen olnud veel mitte nii pikalt vegan, siis ma saan aru ka sellest, kust nad tulevad – võib-olla ei ole aega või jaksu mingit vegantoitu teha, nii lihtne on teha seda sama kana toitu, mida alati. Pigem olen võtnud sellise lähenemise, et kui me kutsume inimesi külla, siis teeme head vegantoitu ja näitame eeskuju. Ma ei tunne, et ma olen kuidagi kuri ja see võib olla ka sellepärast, et keegi ei vaata halvustavalt selle peale, et meie veganid oleme, ja väga palju tuuakse täpselt neid vabandusi, mis mul endal ka olid: lihtsalt ei ole aega selle peale mõelda või ei ole selleks mentaalset ruumi – ma saan sellest aru.
Üks asi on see, et sina teed teistele süüa, aga kui sul on etendused majast väljas, siis tehakse sulle süüa. Kuidas sellega on?
Me käisime aasta tagasi “Luikede järvega” Dublinis ja meil oli viie päeva jooksul seitse etendust. Need päevad, kus meil olid topelt etendused, siis toodi meile catering majja sisse ja juba eos saadeti välja see meil, et kas kellegil on mingid allergiad, ja mina saatsin vastu: "Ei, aga...". Ja seal ei olnud mingit probleemi. Sellele aitas väga palju kaasa muidugi ka see, et see oli Dublin ja seal oligi väga palju veganvariante.
Aga hiljuti käisime esinemas ka Eestis ja nad olid kohale toonud VLND burgeri. Neil oli kolm valikut: kaks lihaga ja kolmas vegan. Nagu ma ütlesin, ei ole raske olla vegan. Kõik inimesed, kes küsivad, et kuidas on, kas sa saad oma toitained kätte või kas sa pead ainult kapsast sööma... – midagi ei ole muutunud, külmkapp on toitu täis. Ei ole seda, et mul pole poest midagi osta. Liiga palju on osta.
Sul on ka sinunimeline Wikipedia leht, kust puudub täielikult info, et sa vegan oled. Mis sa arvad, kui sa avaliku elu tegelasena kuulutaksid rohkem, et sa oled vegan, kas see võib su professionaalsele karjäärile kuidagi negatiivselt mõjuda?
Balletiringkonnas olen ma võib-olla tuntud, aga laiemas mõistes on kõigil lihtsalt suva sellest, mida ma teen. Ma ei usu, et see kahjustaks mu professionaalseid võimalusi. Ma ei arva, et see oleks kuidagi halb, kui ma paneks oma mõtteid rohkem välja, kui ma suudaks ennast isikuna rohkem avalikkuse ette tuua. Sest praegu inimesed teavad mind kui baleriini ja nad näevad mind siis, kui ma tutvustan mingit etendust. Tegelikult on väga vähe neid kohti, kus keegi küsib, mida ma arvan. Lihtne on olla avatud vegan, kui sa käid Veganmessil või kohas, kus see ongi normaalne. Keerulisem on oma mõtteid avaldada orgaaniliselt, kui ma käin Terevisioonis “Sisalikku” tutvustamas. Ma ei ole veel leidnud orgaanilist viisi, kuidas öelda, et ma muidu ise sisalikke ei söö. Aga kui küsitakse, siis ma ütlen küll, et ma ei söö liha ja ei joo piima ja saan väga hästi hakkama ilma selleta, aitäh.
(Anna itsitab armsalt ja ma ei tea, miks ma siia lõppu nii keerulise küsimuse üldse panin... aga paneme paar tükki veel)
Joaquin Phoenix näiteks keeldub kandmast filmivõtetel nahka või villa või kasutama mingieid loomse päritoluga rekvisiite. On sul sarnaseid juhtumeid olnud?
Üks asi, millega ma olen hetkel leppinud, on see, et minu varvaskingade tallad on tehtud nahast ja see on absoluutselt probleem, aga sellele ei ole praegu lahendust.
Üldiselt olen ma loobunud sellest küsimusest, aga kuna sa oled erakordselt positiivse ellusuhtumisega, siis ma tahaksin ikkagi teada, kas sinu arvates 100% veganmaailm on üldse võimalik?
Võib-olla see on see, et ma olen noor vegan ja idealistlik, aga kui ma vaatan seda, kui palju vegantööstus kogu aeg areneb, kui palju tekib uusi veganvariante... noh, sa saad kõik vegantoodetena kätte. Ehk siis see ei ole enam probleem. Hetkel on veel murekohaks, et vegantoit on kallis, aga samas sa ei pea kulutama meeletult raha, et olla vegan, sest läätsed ja oad ei ole kallid, maitseained ei ole kallid. Sa saad olla vegan ka siis, kui sa ei taha neli ja pool eurot veganmuna eest maksta. Ja mul on tunne, kui ma räägin noorema generatsiooniga, siis neile ka ei meeldi väga see loomasöömise värk. Netis on meeletult mingeid tapamajade videosid ja seda, kuidas inimesed räägivad, et nad leidsid oma vorsti seest hamba. Noorem põlvkond on rohkem teadlik sellest, kuidas tapamaja sisemine osa toimib, et lihatööstus ei ole see, mis reklaamides räägitakse. Neil on ligipääs informatsioonile ja nad saavad saavad aru, et see ei ole viis, kuidas elada. Mina olen vegan, sest ma ei suuda loomade kannatusi näha ja ma arvan, et kui inimesed näeksid neid kannatusi või peaksid neid ise põhjustama, ei oleks ka nemad enam lihasööjad. Nii et, mida rohkem on teavitustööd ja mida rohkem infot olemas on, seda rohkem inimesed vaatavad otsa endale. Ma ei tea, kas ma vastasin su küsimusele.
Anna Roberta vastas tõepoolest mu küsimusele ning mitmele küsimusele veel, mis trükimusta küll kannatavd, aga kuidagi ajakirja veergudele ära ei mahu. Me rääkisime kokku oma kolm tundi, mul ei olnud mahti kohvigi lõpuni juua ja see seisis nüüd külmana minu ees sama mõtlikuna nagu ma isegi. Aga kui ma lõpuks Estonia teatri kohvikust tagasi päevavalgusesse jõudsin, paistis päike ja maailm oli jälle ühe protsendipügala võrra rohkem vegan.
Küsitavad küsimused
Kui sul on kolm soovi, siis milline oleks soov number kaks?
Et oleksin õnnelik inimene. See on salamisi nagu kaks soovi ühes – tahan olla sisemiselt õnnelik ja ka seda, et iga asjaga elus veaks.
Sul on võimalus enda juurde elama võtta kolm loomatööstuse põgenikku – mis loomad need oleksid?
Kui ruumi oleks lõputult, siis võtaksin elevante, hobuseid või lehmi. Kui aga peaksin praegusesse korterisse võtma, siis kolm kana võiksid kindlasti ringi paterdada.
Ühel päeval koputab su uksele hunt ja tahab teada, kus Punamütsike elab. Kuidas käitud?
Käitun nagu ikka, kui on keeruline probleem ja tahaks nõu küsida: helistan isale.
Kui kuidagi ei saa, kuidas siis saab?
Vahel saab ka nii, et lased korra täiesti lahti ja vaatad, kust mingi ots pihku jääb, mida pidi edasi minna. "Peab saama" mõtteviis tekitab vahel sellise tunneli, et kõrval olevat lahendust ei oska tähele panna.
Milline on olnud su senise elu kõige julgem otsus?
Ei ole kartnud öelda "jah" pakkumistele, mis on minu jaoks tundunud võimatud. Nooremana oli tihti teatris tunne, et mulle antakse rolle, mille jaoks olen liiga roheline ja kogenematu. Olin väga ebakindel, täieliku imposter sündroomiga inimene. Aga olin piisavalt julge, et need rollid vastu võtta ja ennast mitte saboteerida. Ja tänu sellele jõudsin ka siia, kus olen.
Milline supervõime sul juba olemas on?
Kui vaja, suudan 10 minutiga võluda igale inimesele välja korraliku kingituse, lillekimbu ja kaardi. Ning kuna tihti jääb päevas tundidest väheks, on see väga kasulik oskus.
Mida sa soovitaksid igal inimesel vähemalt korra elus proovida?
Teatris käia. Loomulikult on teater minu elus kesksel kohal ja saan öelda, et see on minu elu muutnud. Kuid usun teatri võimesse iga inimese hinge omamoodi puudutada. Ma olen 100% kindel, et Eesti teatrites leidub igale inimesele vähemalt üks lavastus, mis nende elu muudaks.
Aasta on 2045. Kus sa oled ja mida sa teed?
Oma unistustes kujutan ennast ette lõputult suure aiaga majas vaikselt looduse rütmis elamas. Tahaksin küpsetada oma saia, teha oma veini ja valmistada oma aia saadustest toitu. Tahan olla oma sõpradele koht, kuhu nad teavad alati tulla. Ja rohkemat polegi elust vaja.