Vegandieedile ülemineku õigsuses on raske kahelda, eriti meie ajakirja lugejate hulgas. Kui hästi planeerida, võib tulemus olla igati rahuldustpakkuv ja isegi ootamatult tervislik – paljud veganid kinnitavad, et ainukene kahetsus on selles, et nad seda juba varem ei teinud. Siiski võib mõnikord olla raske piisavas koguses kaloreid ja toitaineid kätte saada. Kuigi ühed veganid tunnevad end suurepäraselt, saavutavad oma kehakaalu eesmärgi ning suudavad seda hoida probleemideta, maadlevad teised alatoitumuse tõttu nälja- ja väsimustundega. Tagasilöögid võivad viia isegi veganlusest loobumiseni – selliseid näiteid leiab rahvusvahelisest sotsiaalmeediast mitmeid.

Kas oled tähele pannud, et pärast sööki on küll kõht kenasti täis, kuid olemine kipub hõredamaks jääma juba napilt tund aega hiljem? Kas on tekkinud kahtlusi kõigi vajalike vitamiinide ja mineraalainete kättesaamises? Oled märganud meeleolumuutuseid või naisena koguni menstruatsiooniprobleeme või muid ootamatuid füüsilisi või mentaalseid teemasid veganiks hakkamise järel? Miks juhtub, et mõned inimesed ei söö veganina piisavalt?

Õega reisimine ja uute paikade avastamine on kujunenud üheks meie uueks meelistegevuseks. Kui üks meist mingi koha välja pakub, siis me pigem läheme kui ei lähe. Miks otsustasime järgmise reisi ette võtta Vilniusesse, me hästi põhjendada ei oska. Küll aga pakkus merevaigumaa pealinn meile kolmeks päevaks nii palju head, et tahaks kohe tagasi minna. Kindlasti mängis selles rolli ka asjaolu, et võtsime oma turismireisi ette veebruaris ehk täiesti väljaspool turismiperioodi, seetõttu olime nii mitmeski muuseumis vaat et ainukesed huvilised. Lisaks õnnistas meid ka ilmataat, saime rohkelt päikest ja ainult natuke vihmapiiskasid viimasel päeval. Vilnius on tuntud oma imeilusa vanalinna ja uhkete kirikute poolest, ent meile jäid eredamalt meelde need rohked trepid, mis meid nii Vilniuse tornidesse kui ka niisama ühest vanalinna otsast teise viisid. Balti riigid ei ole mägised, aga vot künklikud küll.

TalTech... suur must kuubik, mida seni ainult eemalt olen imetleda söandanud. Üks prestiižemaid ja innovatiivsemaid Eesti ülikoole. Avan kerge aukartusega välisukse ja astun sisse. Peegli ees sean juuksed kindamalt patsi, puuderdan nina ning kontrollin ega muru hamba vahel poleks. Eliis kutsus mind intervjuuks endale külla ja lubas maja ka seestpoolt näidata.

Ja sealt ta tuleb. Eliis astub pikast trepist alla nagu ma oleks Leonardo DiCaprio Titanicu peal. Vahetame viisakusi ja majatuur võib alata. Siin on kohvik, siin on raamatukogu, siin on auditoorium ja klassid, seal on uks, millest me sisse ei saa. Vahepeal suhtleb ta mööduvate kolleegidega ning ma saan teada, et lõputööde kaitsmisel ei saanud keegi hindeks ei viite ega nulli – selline ühtlaselt prestiižne tulemus.

Vahepeal satume kööki ja haarame sealt kruusi rohelist teed. Viimaks jõuame Eliisi kabinetti, mis on mõnusalt hubane ning lõhnab küpsiste järgi.

Lähedased kirjeldavad Eliisi järgmiselt: rõõmsameelne, järjepidev, põhimõttekindel, asjalik, uudishimulik, ettevõtlik, laia silmaringiga, aktiivne, sportlik, tegus, osav aednik ja toataimevõlur, hea huumorimeelega ja valitud sõpradega ka veidi labase nalja nina.