Janiš Laende

Mis ametit sa pead?
See on õnneks ilmselt kõige lihtsam küsimus. Siin ukse peal on küll kirjas lektor, sest ma olin 14 aastat lektori positsioonis ja tegelesin valdavalt õpetamise ja juhendamisega. Aga praegu ma olen doktorant-nooremteadur. See on minu põhiline töö, aga samas ma õpetan endiselt päris palju. Ma peaksin tegema teadustööd, aga kuna ta on praegu rohkem teoreetilisel tasemel, siis see aeg peab kuidagi jaotuma. Ja siis teen ma veel toitumisnõustamist Sinu Arst-is ja Eesti Vegan Seltsis.

Sa ütlesid küll, et oled nüüd noorem... (küsija pole ülikoolis käinud ja ajab segast)
Doktorant-nooremteadur…

...just, aga ala sa ei maininud.
Me oleme siin praegu ärikorralduse instituudis majandusteaduskonnas. Ma õpetasin kõik need aastad erinevaid turunduse aineid. Mõned aastad tagasi hakkas meil rohkem päevakorda tõusma vastutustundlik ja jätkusuutlik ettevõtlus ja selle õpetamine – meie uus põlvkond ettevõtjaid peab olema natuke teistsugusema vaatega kui see, kes meil praegu tegutseb. Niisiis ma tegin sihukese õppeaine nagu "Eetika, vastutus ja jätkusuutlikkus". Ja kuna ma ise olen kümme aastat vegan olnud, siis mõtlesin, et kui ma doktorantuuri lähen, siis see peab olema selline teema, mis minu enda jaoks kõige olulisem on. Seega minu uurimisteema on "jätkusuutlik tarbijakäitumine" ja täpsemalt, kuidas aidata keskkonna kujundamise kaudu inimestel teha taimseid toiduvalikuid.

Seleta seda natuke
Suur osa inimestest ei mõtle üldse selle peale, kuidas nad poest midagi ostavad ja mis mõju sellel on, ükskõik kas loomadele, keskkonnale või oma tervisele. Nad lihtsalt teevad selle ostu, teadmata, miks nad seda teevad. Meil on väga palju erinevaid meetmeid olemas, mida me saame rakendada selleks, et see ost oleks teistsugune. Olgu see siis see, mis kõrgusel toode riiulis on või mis hinnaga teda müüakse, missugune pakend tal on, mis sõnumit ja mis märgistust seal kasutada. Seda on üksjagu uuritud, aga seal on ka üksjagu ruumi veel uurida. Tihti võib see olla hoopis sotsiaalne survega seotud – sa oled mingisuguses seltskonnas, ja siis sa ei taha olla see teistsugune inimene, kes võtab teistsuguse roa. Ja üks potentsiaalne teema, millega ma tahaks tegeleda on see, kuidas sellised mitteformaalsed liidrid gruppides mõjutavad seda, kuidas inimesed teevad neid valikuid. Näiteks ma lähen ülikooli kollektiiviga restorani ja kui üksuse juht võtab mingisuguse roa, siis kuidas see mõjutab teiste inimeste valikuid.

Väga huvitav.
Me käitume õpitud viisil nii nagu enamus käitub. Ja niikaua kui enamus käitub nii nagu ta praegu loomadega käitub, siis meil on raske seda süsteemi muuta. Teadlased on mõõtnud, et see n-ö sotsiaalne murdepunkt on kusagil 20-25 protsendi juures. Meil on vaja, et kakskümmend protsenti inimestest looks uue normi, et me näiteks ei söö loomi.

Eliis, mul on bussini veel natuke aega. See oli päris pikk vastus küsimusele, "mis ametit sa pead?" (kuuldavasti on Eliisil huumorimeelt)

Kuidas üks inimene üldse jõuab selleni, et ta õpetajaks hakkab?
See on ka pikk lugu. Ma ei tea, kas sa tahad kuulda. (naerame mõne hea sekundi ja katsume end kokku võtta)
Ma arvan, et elus ei ole asju, mis juhtuksid ainult ühel põhjusel. Alati on mingi jada sündmusi. Sama küsimus näiteks: miks sa hakkasid veganiks? Pigem harva on vastuseks: oh, ma vaatasin Earthlings'i ära ja nüüd on nii. Aga kuidas ma siia jõudsin? Minu praegune toanaaber kirjutas mulle, et oleks hädasti vaja, et keegi tuleks aitaks ühte ainet teha; õppejõuga juhtus midagi, et kas ma oleks nõus tegema. Ma olin kahe töö vahel parajasti ja mul oli täitsa selline võimalus olemas. Ja nii see läks. Alguses ma andsin kahte õppeainet väikese koormusega ja järgmisel semestril keegi enam ei küsinud ka mu käest, kas mind võib tunniplaani panna, ma juba olin tunniplaanis.
Õnneks ülikooli töö on nii variatiivne ja mul ei ole kunagi tekkinud tunnet, et see töö oleks ennast ammendanud. Alati on võimalik, et vahetan õppeainet, arendan seda kuidagi teistmoodi; mul on igal semestril kõik uued tudengid klassis, lisaks olen teinud palju eriprojekte. Ma alustasin siin jätkusuutlikkuse nädala tegemist viis aastat tagasi, mis kaasab kogu ülikooli ja annab tudengitele praktilise õppimise kogemuse. Pluss see, et ma teen hästi palju asju ülikoolist väljaspool. Vahepeal õppisin terviseedendust, siis ma nõustan, teen EVS'is erinevaid projekte, kirjutan artikleid, käin igal pool esinemas ja räägin üha rohkem jätkusuutliku toitumise teemast, mis on meil kliimaeesmärkidega seoses hästi päevakorras.
(siinkohal jätkab Eliis veel pikalt, aga ma ostsin juba bussipileti ära, et noh...)

Sa tundud selline inimene, kes proovib palju uusi asju ja väga püsiv ei ole.
Viisteist aastat ülikoolis on väga püsiv.
(jah, iga intervjueerija elus tuleb kord hetk, kui ta tunneb end täieliku idioodina)
Meie aju tahab kogu aeg uusi asju. Kui ma jooksmas käin, siis jooksen peaaegu alati uut teed mööda. Selles mõttes on väga loogiline, et isegi kui tahame teha samu asju, siis teistmoodi. Ja tänu sellele me kogu aeg õpime. Ma olen väga õpihimuline. Ma väga armastan inimesi, kes aitavad mul aru saada, et ka teistmoodi on võimalik mõelda. See, millega me üles kasvasime, ei ole tingimata see, millega peaksime surmani välja minema. See, et ma ise inimesena arenen ja saan aru, miks ma üldse arvan nii nagu ma arvan, on kõige miinimum tase. Ja õpetades õpid sa kõige rohkem, nii et ma olen õiges kohas oma uudishimu ja teadmistejanu tõttu.

Kuidas see nüüd juhtus, et sa ajakirja kaanele sattusid?
(Eliis on ettevaatlik ja pole kindel, mida ma selle küsimusega mõtlen, niisiis ma aitan ta välja)
Sa küsisid…
Jaa! Ma ise küsisin, ja see on asi, mida peab elus tegema, ma olen väga palju seda teinud.
(Eliis lahvatab hetkega ja ma sain, mis ma tahtsin) Kusjuures täna on Äripäevas üks saade (16.01.25, otsige üles – toim.), kus me räägime jätkusuutlikkust ürituskorraldusest ning toidu rollist sellega seoses, ja ma ise kirjutasin ajakirjanikule. Mulle kirjutas üks inimene ühest ettevõttest, kus ma käisin rääkimas jätkusuutlikkusest ja küsis, kas ma olen mõelnud, et mul võiks Äripäevas olla oma jätkusuutlikkuse saade? Ma ei olnud küll mitte kunagi selle peale mõelnud, aga nüüd, kui ta sellest räägib, siis ma arvan küll, et Äripäevas võiks selline saade olla. Siis vaatasin, kas keegi äkki juba teeb seda ja avastasin, et tõepoolest teeb, niisiis ma kirjutasin talle, et kas ta on käsitlenud seda teemat.
Ja samamoodi Vegan ajakiri on nii mitu aastat ilmunud ja kuidas ma ei ole oma kaant saanud... (Eliis naerab lõbusalt ja võidurõõmsalt)

*Ääremärkus: tegelikult on Eliisil tuline õigus. Kui me ajakirja toimetamise kolm numbrit tagasi üle võtsime, oli meil paar nime peas, kes kiiremas korras kaanele tuli saada. Eliis jõudis meist lihtsalt natuke ette.

Viime selle küsimise veganluse ja aktivismi konteksti. Kas see on efektiivne moodus, et võtad inimesel nööbist kinni ja küsid: miks sa seda teed?
See on väga efektiivne, sest enamik inimesi ei ole kunagi mõelnud selle peale, miks nad teevad nii nagu teevad. Mitte isegi ainult toidu suhtes. Ja selle asemel, et öelda neile, mida nad peaksid tegema, on mõjusam see, kui nad ise leiavad selle põhjuse. Seega, kui keegi küsib su käest väga provokatiivse küsimuse veganluse kohta, siis saad temalt vastu küsida, et mis sa ise arvad näiteks. Ja see on see, mis päriselt toimib. Õppimine ja arusaamine toimub ainult siis, kui sa ise mõtled, mitte siis, kui keegi sulle midagi räägib. See võib olla mingisugune tõuge või see tilk sinna karikasse, aga lõpuks need protsessid sinu ajus toimuvad ikka siis, kui sa ise mõtled. Ja selleks on tihti vaja, et keegi seda kuidagi stimuleeriks. Küsimine on väga efektiivne viis ka suhetes – kui sa ikka tunned, et sul on midagi puudu, siis sa pead sellest rääkima või selle kohta küsima. Keegi ei loe kellegi teise mõtteid. Kust teine inimene peaks teadma, mida sa tahad?

Jäädes veganluse raamidesse, kas rumalad küsimused eksisteerivad?
Ma arvan, et ei eksisteeri. Lihtsalt mingil hetkel saab villand nendest samadest küsimustest, mis meile endale tunduvad nii loogilised. Kui see ei ole pahatahtlik küsimus, siis kuigi ta tundub rumal, see pigem näitab, et inimene on asjast huvitatud. Mul on jälle näide tuua – meil on siin majas valdavalt doktorikraadiga inimesed, ja vahepeal toimuvad meil sellised stand-up'id, kus ma juhtusin rääkima jätkusuutlikust toitumisest, ja inimene, kellel on doktorikraad, küsib mu käest, et kui kõik inimesed hakkavad taimi sööma, siis meil ei ole ju maakeral piisavalt pinda, et neid taimi kasvatada. Ja absoluutselt puudub see lüli, et mida söövad siis need 80 miljardit looma? Tegelikult me ju teame, et see on 75% vähem pinda, mida on vaja, et inimestele taimi kasvatada, kui me praegu kasvatame taimi põhiliselt loomadele. Mõtlemine ongi hästi raske tegevus iseenesest ja meil ei ole neid seoseid alati ajus olemas. See ei tähenda seda, et see inimene oleks kuidagi rumal. Ta lihtsalt ei ole mitte kunagi selle peale mõelnud.

Mingis mõttes võiks isegi öelda, et kui inimesed tulevad niisama mõnitama, siis vähemalt veganlus jääb neile piisavalt ette ja see on juba võimalus selgitada.
Kes see oli, kes ütles, et alguses nad ei nõustu sinuga ja siis nad sõdivad sulle vastu ja siis lõpuks nad saavad aru, et sul on õigus? (Eliis näeb kurja vaeva, et Mahatma Gandhit tsiteerida – see ei õnnestu, aga see ei tähenda, et Eliis rumal oleks) Ma arvan, et kõik veganid, kui nad esimest korda kuulsid veganlusest, mõtlesid, et see on veits liiga palju. Ma reaalselt mäletan, kuidas ma mõtlesin, et vegetaarlane äkki veel kuidagi, aga see veganlus tundub ikka liiga ekstreemne.

Kas sa ütleksid, et oled aktiivne vegansõnumi levitamisel?
Ma olen kindlasti aktivist, aga täna ma arvan, et see, kuidas ma saan meediapinda, on rohkem jätkusuutliku toitumise kontekstis. Ma küll ei poolda selliseid "väike samm" strateegiaid, sest ma arvan, et paljud on tegelikult valmis päris sõnumiks ka, aga psühholoogiliselt on kindlasti lihtsam kuulda, et sel on head tervisemõjud ja kasulik loodusele ja võib-olla on seda tilka sinna karikasse vaja, enne kui räägime loomade söömisest. See sõda ei ole nii suur inimese sees, kui ta juba sinna süsteemi nii aktiivselt ei panusta. See on ka põhjus, miks näiteks grilli ääres, kus süüakse loomi, ei ole mõtet hakata rääkima, et mida see tegelikult endas kätkeb. Selles situatsioonis on seda erakordselt keeruline omaks võtta. Loomulikult on see sada protsenti tõde, aga konflikt, mis inimesel tekib, kui ta peaks seda sõnumit kuidagi omastama, on lihtsalt liiga suur.

Lähme nüüd ajas tagasi ja räägime selle asja ka üle, miks sinust vegan sai.
Ma arvan, et me kõik oleme juba mingis mõttes veganid, kui me armastame loomi. Ma olen alati ennast hästi suureks loomasõbraks pidanud. Mul oli lapsepõlves maal koer ja vanaemal olid igasugused põllumajandusloomad ka. Ja ma väga armastasin neid loomi. See oli kohutavalt ebameeldiv, kui neid loomi kuhugi viidi või kui kodus siga tapeti. Ma olen kõike seda näinud, aga see kuidagi nii normaliseeritakse meil ära – see on vajalik, teistmoodi ei saa ja kõik ju teevad seda. Ma ei tundnud mitte ühtegi taimetoitlast ka ja see oli aeg enne internetti, mis teeb mind erakordselt vanaks... (me naerame siinkohal, aga see on paraku tõsi) Loodus on mulle ka hästi oluline alati olnud. Ma tegin mingeid prügikoristusaktsioone oma väikeses linnas, kus ma kasvasin. Mind ikkagi kasvatati selles meelsuses, et me prügi maha ei viska ega murra ka oksa puu otsast niisama; iga elav asi on püha, aga ainult niikaua, kuni see vajalikuks muutub.
Aga mingi hetk sa hakkad aru saama, et see ei ole vajalik. Praegu on see info palju lihtsamini kättesaadav, samas me oleme oma perekonna harjumuste süsteemis, kuidas seal toimetatakse ja milliseid harjumusi edasi antakse. Enamik tänaseid veganeid on kasvanud segatoitlastena ja ise sellest ühel hetkel aru saanud.
Siis mingi hetk olin ma lemmikloomaaktivist ja tegelesin varjupaiga kasside ja koertega – aitasin neile raha koguda ja hoolitsesin nende eest. Ja kuidagi selle lemmikloomaaktivismi kaudu sattusin sellesse inforuumi, kus oli ka loomaõiguslus ja Loomuse inimesed. Sealt ma sattusin ühel aastal loomaõiguste konverentsile, kus üks Soome teadlane rääkis empaatiast ja erinevatest empaatia vormidest. Ma mäletan, ma nutsin seal, kui ta rääkis sellest; reaalselt esimest korda elus mõtled selle peale, et mida tunneb see loom mingisuguses situatsioonis. Ma arvan, et need olid asjad, mis mind raputasid kõige enam. Ja pärast seda konverentsi mõtlesingi, et võiksin ju proovida. Mingisugune üleminekuaeg oli seal muidugi. Mu elukaaslane oli segatoitlane ja selles mõttes on hästi oluline, et keskkond toetaks valikute tegemist. Kui sa kartulikrõpsud omale koju tood, siis sa võid kindel olla, et sa need ära sööd. Ja see nõuab suurt vaimset pingutust. See ei olnud nii, nagu mulle poleks ühtäkki juust või liha maitsenud. Ma otsustasin teadlikult, et see ei ole midagi, mida mul oleks õigus süüa. Aga kui see juust seal kapis on ja kui sa selle ukse lahti teed, siis ta hüüab sind.

Kas veganlus ise on kuidagi keeruline?
Ma täna ütleks, et ei ole. Võib-olla, kui sa viibid valdavalt sellises keskkonnas, kus sa oled teistsugune inimene. See on ka põhjus, miks ma olen üritanud enda ümber hästi palju teisi veganeid leida, et ei peaks koguaeg õigustama oma olemist. Selles mõttes võib sotsiaalselt olla ebamugav, aga kui sa valid õiged kohad, kuhu minna, kui su ümber on inimesed, kes sind aktsepteerivad, võib-olla teevad sedasama asja sinuga koos, siis on väga lihtne.

Ütle üks tobe põhjus, et mitte veganiks hakata.
Kõige vähem pädev põhjus minu jaoks on "mulle maitseb".
(järgneb mõni sekund vaikust ja me mõlemad oleme natuke pahased, et selline põhjus üldse eksisteerib) Et noh, ma saan aru, aga kui sa hakkad mõtlema, et me ei kasuta sama argumenti või "mulle meeldib" mingite teiste teisi kahjustavate tegevuste puhul. "Mulle meeldib kellelegi aeg-ajalt vastu lõugu anda" – me ei tolereeri seda ju. Me ei saa õigustuseks tuua, et meile midagi meeldib, kui see kahjustab kedagi teist.

Lähme kooli tagasi. Kuidas inimesi rohkem harida? Sa ütlesid, et kriitiline piir on 20-25 protsenti. Kuidas seda saavutada?
See on keeruline selles mõttes, et mis teadus ütleb, see alati ei toimigi. Me võime küll olla teadlikud, aga kõik teavad, et suitsetamine on ebatervislik, ja ikka mingid inimesed suitsetavad. Teadlikkus või haridus üksi ei ole alati piisav. Muidugi on oluline, et see info jõuaks nendeni, kes on natukenegi huvitatud. Siin on suurem küsimus, kuidas panna need inimesed huvituma. Võib-olla on see hea koht, kus näidata isiklikku eeskuju. Enda sõnumid on alati teistele palju lihtsamini vastuvõetavamad, kui et keegi ütleb: kuule ära söö liha. Meil oli eile ühel üritusel selline väga hea taimsete pallidega roog ja väga paljude inimeste jaoks on see hea võimalus lihtsalt saada see kogemus, et ta tegelikult ei saaks arugi, et kas on "teistsugune toit" või midagi, mida ka tema võiks süüa.
Ma olen ka mõelnud sellele, mida inimesed vegankogukonnas teevad, ja kõigil on hästi oluline roll. Üksikuna võttes ilmselt ei toimiks, aga kõik kokku pannes... inimene näeb poes seda ajakirja, äkki võtab ja loeb natuke ja näeb mingit uudist ja siis kuulab mingit saadet, siis proovib vegantoitu – päris hea toit. Järgmisena vaatab, et loomad ka ju siin mustris sees ja ühel päeval ongi vegan. Ja siis on muidugi need teised inimesed, kellele sa näitad korra Cowspiracy't.

See vestlus on pannud mind kogu oma isiklikku lugu ümber mõtestama. Mina vaatasin ka kolm filmi ära ja hakkasin n-ö üleöö veganiks... Aga sellele eelnes neli aastat tihedat suhtlust teise veganiga. Ma ei saa nüüd enam öelda, et see juhtus üleöö.
Me kogume mingeid tõendeid selle jaoks, et see, mis me teeme, on kas õige või vale, ja kui seda koguneb piisavalt palju, siis piisabki sellest ühest hetkest, kui sa seda otsustad. Või avastad, et tegelikult see ongi sinu põhiväärtus, sa lihtsalt ei ole kunagi seda praktiseerinud.

Aga ka meie hoiak või eelarvamus selle suhtes, milline on vegan toit, on tihti suhteliselt vildakas. Vaadates eestlaste tegeliku toitumise püramiidi, mida ma oma koolitustel tihti näitan, kui sa võtad sealt liha ära, siis ei jäägi midagi järgi. Siis tundubki, et mul jääb järgi nälga ainult – üks leht salatit ja pakk leiba nädalas. Mis ma siis söön? Aga reaalselt juba seal püramiidis on asjad valesti. Me peaksime kõik nagunii sööma kordades kordades rohkem puu-, köögivilju, kaunvilju, teravilju. Ja kui see osa oleks korralikult olemas ja siis võtad selle liha sealt ära, siis tegelikult toitumises suurt midagi ei muutu. Enamus asju jääb sinna alles. Meie toitumine on olnud nii ühekülgne ja see pole absoluutselt normaalne, kui sulle tundub, et midagi ei jää järgi.

Sa mainisid siin kogukonda ka juba. Mida Eesti vegan kogukond hästi teab ja mis tuleks jalamaid kriitilise pilguga üle vaadata?

See on hea küsimus, sest ma olen umbes viimased kuus aastat üritanud elada nii, et ma ei jälgi uudiseid. Mõnikord käin kinos, aga ma ei tee uudisteportaali lahti. Ma olen päris hästi aru saanud, kuidas see mõjutab meie alateadvuse kaudu kogu närvisüsteemi. Mis häid uudiseid me sealt näeme? Ja see tähendab seda, et ma üritan limiteerida ka sotsiaalmeedia kasutust. Et ma tegelikult ei käi ega ürita aru saada, mis kuskil gruppides toimub. Kogukonda ma tajun pigem läbi ühiste sündmuste ja see osa on minu arust on küll väga hästi. Kui mõelda, mida võiks teistmoodi teha, siis selliseid kokkusaamise võimalusi võiks olla veel rohkem. See, mis kuskil suurtes interneti kogukondades toimub, seda ma hästi ei tea ja ega tahagi jälgida. Eks seal satub sisse ka inimesi, kes ei ole veganid, ja seal on sellist lühikest süütenööri ka aeg ajalt, aga see on täiesti arusaadav. Mingid hetked on mul omal ka olnud, kus see jõuetus on nii suur. Eriti kui sa oled näiteks vaadanud mingit videot või filmi ja sa saad aru, et ükskõik kui palju me siin pingutame, endiselt nii suures koguses loomi kogu aeg kannatab ja siis võib tekkida selline tunne, et ütleks mõne sellise karvasema sõna ka. Aga hästi on see, et meil on aktivistid, kes on päriselt aktivistid. Et meil on inimesed, kes teevad oma asja südamega ja teevad hästi ja veel julgemalt võiks ette võtta. Võib olla see nõrkus täna on, et see asi töötab suuresti vabatahtlike innu peal, aga hädasti oleks vaja rahastust. Kui seda teha oma päevatööna, siis on hoopis teistsugune keskendumisvõime, hoopis teistsugune viis projekte kirjutada jne. Aga niikaua, kui kõik teevad seda justkui jaksu pealt, mida Eestis talvel väga kellelgi ei ole, siis me ei jõua teha ära nii palju, kui me saaksime. Ja kui ise ei jaksa teha, siis anneta ja aita seeläbi teistel teha. Aga kui on nii, et ma lõpetan siin töö ära ja nüüd hakkan aktivismi tööga tegelema, siis kuskilt maalt ikkagi ei jõua enam. Enda eest peab ka hoolt kandma. Aktivistide üks suurem probleem ongi läbipõlemine. Tead küll, et palju oleks vaja teha ja tahaks ka teha, aga lihtsalt keha ei pea vastu.

Kuidas veganlus sulle tööle kaasa kandub? Sinul kui õpetajal on võimalus suunata õpilasi.
Kuna ma õpetan turundust ja jätkusuutlikkust, on mul väga raske mitte rääkida olulisi asju nagu milline on mõju erinevatel tegevustel ja toodetel, mida tulevased ettevõtjad hakkavad looma. Aga ka teisest küljest, mida me tarbime, sest need on omavahel seotud. Me saame ainult müüa asju, mida inimesed ostavad ja vastupidi. Loomulikult ma räägin rohkem läbi jätkusuutlikkuse võtme, aga samas nad teavad, et ma olen vegan. Ma ei räägi neile otseselt veganlusest, sest see ei ole aine kontekstis oluline, aga raske on mitte rääkida asjadest, mis puudutavad põllumajandust ja loomseid tooteid. Ma ei saaks lihtsalt jätkusuutlikust õpetada. Kindlasti teeme oma jalajälje arvutust. Nad saavad kohe teada, et nende üks suurimaid komponente jalajäljest on nende toit ja liha söömine. Ma lihtsalt ei saa teha veganaktivismi tunnis ja seda ma ka ei tee. Ma olen aeg-ajalt saanud sellist tagasisidet, et õppejõud on propageerinud veganlust, mis ei ole tõsi, sest ma ei ole isegi enamikes tundides kasutanud sõna vegan. See, kuidas inimene kuuleb asju, sõltub sellest, milline on tema sisemine protsess. Kui ma ütlen, et lihal on suur jalajälg, siis ta kuuleb, et ma propageerisin veganlust. See on taju küsimus. Aga see ongi võimatu, et kõik inimesed saavad isegi samadest lausetest samamoodi aru. Tore on see, et mul on päris mitu tudengit, kes on olnud heas mõttes šokeeritud – nad ei teadnud ja nüüd nad teavad! Ja see on see, mille pärast ma tegelikult rõõmu tunnen. Kui kellelgi on ebamugav seda kuulda, siis ma ei saa sinna midagi teha. Ma räägin faktidest, ma räägin ainult teadusest, ja mul on hea meel, kui need faktid kellegi jaoks on elumuutvad.

Siinkohal me lõpetame. Eliis pakib mulle kaasa küpsiseid, õunu ja pähkleid ning saadab kogu oma naeratavas doktorant-nooremteadurlikus auras mind peaaaegu bussipeatuseni välja. Kui ma poleks vegan, siis ma kaaluksin seda praegu väga tõsiselt.

*****

Ta ütles, et rumalaid küsimusi pole olemas

1. Mida sa kardad?
   Kui sa ootasid vastuseks ämblikke või pimedust, siis pean valmistama väiksemat sorti pettumuse. Eriti ebameeldiv oleks surivoodil avastada, et elasin küll, aga et see oli rohkem kulutamine ja ruumi võtmine kui loomine ja asjade paremaks tegemine. Tahaks, et minust maailmale sündiv kasu oleks suurem kui see kahju, mida me oma elamisega paratamatult tekitame.
   Ja vahetevahel kardan, et äkki Kringel pannakse kinni, kui me seal liiga vähe käime.

2. Kirjelda palun Eesti kevadet kolme sõnaga.
   Alati liiga kaugel! Igal kevadel tunned, et polegi nii hull siin meie laiuskraadil elamine, kuigi talvine kaamos vajutab vastu maad. Aga seda rohkem märkad ja oskad hinnata pilve tagant piiluvat päikest, linnulaulu ja kõike õitsvat ning lõhnavat, mis kevadel uue energiaga laeb.

3. Mis on su lemmiktoit, mida süüa teisel päeval peale selle valmimist?
   Mõned toidud ongi justkui need teise päeva road. Kohe tulevad meelde küpsise- ja võileivatort. Hapukapsasupp läheb iga soojendamisega paremaks! Ja muidugi eestlaste lemmiktoit kartul, mida saab ühel päeval keeta ja teisel praadida koos sibula, seente ja muu aiakraamiga.

4. Mis on üks sinu käitumisharjumusi, mida sa ei soovitaks kellelegi?
   Mul on suur soov “asjadest aru saada”, mis tihti tähendab mitmeid uudishimulikke küsimusi, rohkelt lugemist ja mõtlemist ning mõnikord ka pettumust, sest ei inimesed ega maailmas toimuv ei ole alati loogiline ega ammugi mitte õiglane. Mõtlemine on mõnus, aga mõõdukas koguses!

5. Mis on kõige tähtsam?
   Kõige tähtsam on olla hea inimene! Teha asju südame ja kirega, hoida ning hoolida. Parandada ja parendada mitte lõhkuda ja hävitada. Näha, kuulda, märgata. Anda, aga osata ka vastu võtta.

Mõjusaimad veganfilmid

1. Cowspiracy (2014)

2. Earthlings (2005)

3. What the Health (2017)

4. The Game Changers (2018)

5. Dominion (2018)

Allikas: Veggly (sep. 2023) Veggly - vegan documentaries release - September 2023.docx.pdf

Pilt: Kristi Heil

Tekst:

Võta aeg iseendale!

Tule fotosessioonile ja jäädvustame Sinu loo fotodele, millesse võid end unustada.

Ütle broneerimisel salasõna: "KEVAD 2025" ning saa Sulle sobivalt paketilt -20%.

Salasõna kehtib kuni 31.05.2025.

Sinu fotograaf Kristi Heil

www.kristiheil.com