Minu tööelu algas reisikonsultandina. Tol ajal hakkasin tundma püsivaid kõhuvalusid, kuid uuringud ei näidanud midagi ebatavapärast. Mulle öeldi, et see on tõenäoliselt stress, kuna olin kolinud uude linna, ja mulle määrati korduvalt põletikuvastaseid ravimeid. Mitmeid aastaid olin meditsiinilises limbos, ilma et oleksin saanud tõelisi vastuseid.

Hiljem asusin tööle restoranis, mis kujunes enam kui kümne aasta pikkuseks karjääriks teenindussektoris. Köögielu oli pingeline ja kiire. Töötajate toidukorrad olid pigem rutakad ja praktilised kui toitvad. Enamasti oli meil teenindusvaheaegadel söömiseks vaid kümme minutit ning restorani jaoks oli sageli odavaim valik friikartulid ja hakkliha. Minu sümptomid muutusid ainult hullemaks.

Pöördepunkt saabus siis, kui kohtasin üht loodusravi spetsialisti, kes selgitas, et soolepõletik ja mikrofloorahäired on tänapäeva ühiskonnas muutunud äärmiselt levinuks. Üheks põhjusena märkis ta, et lääne toitumisharjumuste puhul sisaldab peaaegu iga söögikord loomseid valke.

Alguses ei tulnud mulle pähegi, et võiksin hakata taimetoitlaseks või veganiks. Prantsusmaal on loomsed tooted sügavalt kultuuuri juurdunud. Meie peres sõime peaaegu igal söögikorral liha, lihatooteid, juustu või jogurtit. Ma armastasin neid toite siiralt. Minu esimene samm oli lihtsalt liha tarbimist vähendada ja toitumisele rohkem tähelepanu pöörata.

Uudishimu avab aga tihti uusi võimalusi. Mida rohkem ma lugesin ja mida rohkem dokumentaalfilme vaatasin, seda rohkem muutus mu vaatenurk. 26-aastaselt mõistsin äkki midagi, mis tundub nüüd enesestmõistetav, kuid millega ma varem kunagi tõeliselt silmitsi seisnud polnud: liha, kala, munade ja piimatoodete taga on elusolendid. See mõte tabas mind rängalt. Mäletan, et olin šokis, informatsioonist üle küllatud ja sügavalt kurb. Sel ajal nutsin palju, sest tundsin, et olin suurema osa oma elust sellest reaalsusest lahti ühendatud.

Järk-järgult muutus minu toitumine, üha enam tarbisin taimset ning veganlusest sai mitte ainult toitumisharjumus, vaid ka minu väärtustega kooskõlas olev eluviis.

Toiduvalmistamine on alati olnud osa mu elust. Juba lapsena armastasin köögis katsetada. Mäletan, kuidas kiirustasin pärast kooli koju, et proovida kokandusajakirjadest leitud retsepte – see oli ammu enne toidublogide teket.

2018. aastal otsustasin astuda julge sammu ning alustada omaenda projekti. Jätsin maha töö restoranis ja kolisin Prantsusmaalt Eestisse, et alustada uut eluetappi. Esialgu lõin veebipõhiseid töötubasid prantsuse keelt kõnelevatele inimestele. Hiljem arenes see projekt edasi Hélène’s Delicacies’ks.

Täna valmistan ma oma koduköögis Tallinnas veganjuuste. Minu eesmärk on lihtne: näidata, et taimsed juustud võivad olla rikkaliku maitsega, peenekoelised ja tõeliselt rahuldust pakkuvad.

Minu juuste saab tellida kodulehelt: helenesdelicacies.com või otse läbi Facebooki või Instagrami. Jagan oma sotsiaalmeedias regulaarselt teavet täiendavate kättesaamispunktide, uute maitsete, eripakkumiste ja auhinnamängude kohta, seega on minu jälgimine läbi nende kanalite parim viis end kursis hoida.

Saadan tooteid üle kogu Eesti ja ka naaberriikidesse, et veelgi rohkem inimesi saaks minu juustudega tutvuda.

Minu töö teine oluline osa on inimestega näost-näkku kohtumine. Osalen regulaarselt Tallinna ümbruses toimuvatel turgudel ja üritustel. Need sündmused on olulised, sest saan näha inimeste reaktsioone, kui nad esimest korda elus veganjuustu maitsevad. Väga sageli tuleb keegi kohale skeptiliselt meelestatult, võtab suutäie ja äkki tema silmad säravad. Siis kostab lause, mida kuulen ikka ja jälle: „Vau… seda ma ei oodanud. See on suurepärane.“

Just need hetked ongi põhjuseks, miks ma seda teen.

Olen alati avatud uutele koostööprojektidele restoranide, poodide, ürituste või partneritega, kes soovivad tutvustada loomingulist taimset toitu. Kui olete koostööst huvitatud, võtke julgelt ühendust.

Selle projekti taga on ka suurem unistus. Alates kuueteistkümnendast eluaastast olen unistanud maapiirkonnas koha loomisest, kus toit, loodus ja kogukond ühinevad. Maja koos permakultuuriaia, ravimtaimede ja päästetud loomade varjupaigaga. Koht, kus inimesed saaksid koguneda ühise laua ümber, õppida taimset toiduvalmistamist, taasühenduda loodusega ja lihtsalt nautida koos veedetud aega.

FB: Hélène's Vegan Kitchen, vegankitchentallinn
IG: helenes.delicacies

Iga juust, mida ma täna valmistan, on üks väike samm selle visiooni poole.

Feta moodi marineeritud mandlijuust

• 150 g mandleid, kooritud

• 60 ml sidrunimahla

• 120 ml vett

• 3 spl oliiviõli

• 2 küüslauguküünt

• 1 suur teelusikatäis soola

Kasta mandlid 1 minutiks keevasse vette, et nahka oleks lihtne eemaldada. Nõruta need, kasta külma vette, seejärel vajuta igat mandlit kahe sõrmega, et nahk maha libistada. Pane kõik koostisosad blenderisse ja mikserda, kuni saad ühtlase ja sileda massi. Tõsta segu puhtasse riidesse, seejärel aseta see sõelale, mille all on kauss. Pane peale raskus, näiteks konservipurk, ja lase külmkapis 12 tundi nõrguda.

Kuumuta ahi 170 °C-ni. Määri ahjukindel vorm õliga, tõsta juustumass vormi ja suru see korralikult kokku, seejärel vala peale veidi oliiviõli. Küpseta umbes 40 minutit või kuni juust on pealt kaunilt kuldpruun. Võta ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.

Võid nautida seda nii nagu on või lõigata kuubikuteks ja panna klaaspurki koos tüümiani ja rosmariiniokstega, pipraterade, oregano ja punase tšilliga ning lasta paar päeva marineeruda. Serveeri hea saia või leivaga või värske tomati- ja kurgisalatiga.