Aastanumber 1991 esilehel on ikooniline ja oluline.
Minu kätte jõudis posu Eest Vegetaarlast juhuslikult, ilma seda otsimata või sellest puudust tundmata, aga juba esimest numbrit sirvides sain aru, et olen leidnud kullamaardla. Kindlasti leiab mu elevusest professionaalse kretinismi lohakalt varjatud noote. Hoides sõrmede vahel nelja poognakülge Vegetaarlast, toimetades samal ajal 68 lehekülge Veganit… te saate ju aru.
Aga ma ei hinda vegetaarlast kaane järgi, ma olen uhke, et tol uue vabariigi varajasel tunnil üldse midagi sellist tehti ja avaldati. Heidame ühiselt pingsama pilgu ja kaeme, mis tol ajal räägiti ja kas midagi üldse tänases ühiskonnas vett peab.
Kõigepealt tasub üle toonitada, et loomulikult pole vegetaarlane ja vegan sama loom. Silmas tuleb ka pidada, et veganlus polnud tol ajal isegi maailma mastaabis mitte midagi võrreldes tänapäevaga. Mõisted olid segased ning eetika segunes dieediga pretensioonitult. Täna on meil Eestis päriselt loomaõiguslikud organisatsioonid, piirid on selgemad ja kui keegi peaks need segi ajama, siis on meil tüli, pahandus ja riid.
Esimeses numbris püüab täielikult klantsi vältiv ajakiri lugejat ühe kindla motiiviga – vegetaarlus ehk taimetoitlus on parim asi inimese tervisele. Kui tänapäeval tehakse veganite üle nalja, et nad on kamp murunäksijaid, siis tolle aja vegetaarlus just seda oligi – muru, vesi ja... hapukoor. Rubriigis "Nõuandeid algajatele" leiame sellise soovituse:
"Tahan rõhutada roheliste petersellipealsete suurt ravitoimet. Vähemalt 10 vart peaks ära sööma iga päev."
Seejärel teeb autor hingetõmbepausi ja lisab:
"NB! Kõhukinnisuse puhul juua hommikul 2-3 klaasi vett 0,5 tundi enne söömist ning enne magamajäämist 1 kl."
Sellele järgneb retseptirubriik, mis tänapäeval isegi toortaimetoitlasel ihukarvad püsti ajaks. Kaselehed, peedilehed, nurmenuku lehed, naadilehed, hapuoblikad... Kallis peremees, luba üks tomatki vahelduseks! Kõiki salateid soovitatakse segada muidugimõista hapukoorega. Miks? Ei tea.
Iga ajakirja toimetaja teeb asju oma nägemuse ja veendumuste järgi. Nii nagu mina kirjutan praegust tükki läbi udupeene tögamise ja tervisliku huumori, on 91. aastal ilmunud Vegetaarlane immutatud Jumala heade kavatsustega meid õigele teele juhatada ning taimetoiduga poputada.
"Kasinus dieedis ja kõigi kirgede kontroll säilitab mõtlemisvõimet ja annab vaimulikku ning moraalset jõudu, võimaldab inimestel nende kalduvusi tuua kõrgema jõu kontrolli alla ja teha vahet õiguse ning vale vahel." tsiteeritakse lõiku Ellen G. White’i raamatust "Nõuandeid dieedist ja toitudest."
Mul on hea meel, et vähemalt ühes lauses mainitakse vegetaarlusega kõrvuti ka loomade halba kohtlemist ja nende mõttetut tapmist. Seeme on justkui mullas, aga keegi veel ei kasta.
Olgugi Eesti esimene Vegetaarlane jaotatud kõigest neljale leheküljele, on lugemist tegelikult küllaga. Mälestused Tartu Taimetoitlaste ühingu asutamispäevilt on põnev ja hästi kirjutatud kogemuslugu, mis katab tubli 50% ajakirjast.
Viimaselt lehelt leiab ka jupikese reklaami, nimelt 4. ja 5. mail 91. aastal Tallinnas toimuva Rahvusvahelise Kongressi programmi, mis kubiseb esinejatest välisriikidest ja mida ehib suur roheline V-täht – tundub intrigeeriv. Absoluutselt selgusetuks jääb aga, mida süüa pakutakse ja vast kõige olulisem, kus pagana pihta see täpselt toimub?
***
Eesti Vegetaarlase teist numbrit tuleb oodata kaks aastat, kuid märtsis 1993 see viimaks ilmub. See on trükitud tugevama paberi peale, lehekülgede arv on kahekordistunud ning mis ilmselt olulisemgi – lubab ilmuda kaks korda kuus. Olles ise analoogse nišiajakirja toimetuses töötanud ligemale kaks aastat, tunnen “suure hurra” ruttu ära ning aiman halba. Etteruttavalt võin öelda, et edasised numbrid ilmuvad kord kuus, olgugi, et lubadus ilmuda tihemini ilutseb kuni kuuenda väljalaskeni järjekindlalt tarbija ootusi lörtsides ajakirja esikaanel.
Eksemplarid 2 kuni 4 näevad sarnased välja, on kujundatud professionaalsemalt ning tõstab ootused kõrgele. Viies number on kaotanud oma tavapärase rohelise värvi esikaanelt, kuid kõik muu on laias laastus sama.
Kaheksat lehekülge on mõistagi keerulisem täita kui nelja, seega tuuakse mängu kuulutused, üleskutsed ja terveid lehekülgi katvad reklaamid. Tehakse erinevaid ettepanekuid, pöördumisi rahva poole, otsitakse uusi tellijaid. Ühe ajakirja tagakülge katab pompöösne piltreklaam baarist Vegan. Kui vegan see baar päriselt oli, saame teada võib-olla tulevikus. Selge on see, et toorsalatite ja raviteede kõrvale pakuti seal ka mett, ning miski ütleb mulle, et ega see kuulus hapukoorgi puutumata jäänud.
Kogu sisuline rõhk on endiselt tervisel, nagu ta olema peaksi. Taimetoitlus eetilise liikumisena, vabandage mu väljendust, on niikuinii üks hall löga. Jah, sa ei söö surnud looma, sest see on ju jäle, ometi sööd sa selle sama peatselt tapetava ja kogu elu kannatama pidanud looma saaduseid, mis… ja laske ma lõhkan selle mulli nüüd teie jaoks… EI OLE taimed! Niisiis “taime”toitlus dieedina – andke kuuma, moraalse valikuna – mitte nii väga.
Aga ma kaldusin natuke rajalt kõrvale...
Eesti Vegetaarlane on tõsine väljaanne ja tõsise teemaga nalja ei tehta… kuni numbrini 4, kus otsustatakse muru näriva pööbli rõõmuks avada huumorirubriik.
- Kas sa oled rahul oma mesilastega?
- Ja, väga. Palju mett nad ei anna, aga mõnikord nad nõelasid minu ämma.
Klassika. Me ei kujuta ilmselt ettegi, kui palju kordi seda baaris Vegan astelpajuõli ja karaski kõrvale ette loeti. Naadi alla ja naadi peale, ma ütleksin...
Number varem on ajakiri aga avastanud, mis Eesti inimesele päriselt korda läheb ja see on loomulikult suguvõime. “Emmanuelle’i” näidati viimati kuus aastat tagasi, niisiis on Vegetaarlane nii lahke, et avab lugejale taimetoidu imelised võimed potentsi parandamisel. Täpsemalt on luubi all idandatud nisu ning selles sisalduv E-vitamiin.
“Nii naiste kui meeste potents tõuseb. Eriti tähtis on see naise tervisele, kui seksuaalakt rahuldab teda.”
Tugevad sõnad seni pigem jumalakartlikult väljaandelt, ma ütleksin…
“Ka perekonna rahakotile mõjub see soodsalt, sest päeva menüüs idandatud nisu kogus on naeruväärselt väike, samal ajal kui temast saadav energiahulk katab kõik organismi vajadused ja päeva kulutused.”
Oodake! Siin on see, mis ma arvan, et juhtus: Hea ajakirja toimkond andis välja esimese numbri, mis ei teinud kompromisse moraali ja autentsuse osas, räägiti taimedest, kasinusest ja vilksamisi jumalastki. Aga seda ei tahtnud keegi lugeda. Lugeja haigutas ning Ajakiri vajus talveunne. Kuni keegi targem kõrvalt hüüdma pistis: “Ämmad, seks ja raha! Ämmad seks ja raha! Ja sinna kõrvale võid ju oma taimedest ka jahuda…”
Kui midagi praeguse ajaga sarnastub, siis see, et ilma järeleandmiseta sa suuri unistusi ei püüa. Olgu need ideelt nii tõelised kui tahes.
Korraks kaob ajakiri ka esoteerika lainetele ning tutvustab Igor Mangi tulevikuennustusi, kus kosmiliste tsivilisatsioonide keerises soovitab kultus-tähetark täielikule taimetoidule üle minna hiljemalt 1994. aasta novembriks. Muidu on perse majas.
Lõpetades selleks korraks ajaloost ja teotahtest nõretava Eesti Vegetaarlase käsitlemise, jääb mind saatma kolm põhilist märksõna: salat, jumal ja tervis. Ajakiri on tegelikult teinud head tööd olles igati abivalmis ja nii informatiivne kui tollane aeg võimaldas. Artiklid tervisest läbi taimse toidu on põhi, millele ehitatakse, ning püütakse selle siira sõnumiga iga hinna eest lugejani jõuda. Ajakirja toimetaja, Kristina-Maria Luite on valanud sellesse oma hinge ja pisarad ja see on imetlusväärne.