Eemaldan oma puhaste kuivade kätega esimese numbri Vegetaarlast kaitsvast kilepakendist. Tunnen ootusärevust ja natuke aukartustki. See on ajalugu, see on kroonika, see on reliikvia. Selle paber on koltunud ning kannaks raskusteta välja hüüdnime “makulatuur”. Aga makulatuur ta pole. Tema väärtus seisneb retrospektiivis, mille najal saame endile täna 35 aastat hiljem õlale patsutada ja sojaviiner näpus tõdeda – me oleme tulnud kaugelt ja jõudnud kaugele.