“See on väga huvitav, et sa ütled, et ma teen palju. Ma ise tunnen vahel, et ma ei tee mitte midagi,” alustab Eke tagasihoidlikult.

Aga hakkame kuskilt pihta. Kuidas sündis otsus, et sinust sai vegan?

Ma olin seitseteist aastat vana ja kuidagi ma haakisin endale külge kliimaärevuse. Kõigepealt ma alustasin üldse sellest, et ma proovisin elada nullkulu elu, et võimalikult vähe tekitada prügi. Kogusin prügi omale purgi sisse ja tahtsin, et kuus ei tuleks minust rohkem prügi kui üks selline purgike.

(Eke moodustab käte abil kujundi, mis viitab umbes 3-liitrilisele anumale.)

Väga ekstreemne oli see algus. Ma ei olnud veel jõudnud selleni, et loomatööstus niivõrd palju panustab kliima soojenemisesse. Aga mida rohkem ma edasi uurisin, seda rohkem ma teada sain. Ja ühel hetkel jõudis minuni ka see ahhaa! moment, et kust tuleb minu toit ja kuidas loomi koheldakse loomatööstuses. See muutis kõike.

Kui too nullkulu variant oli väga ekstreemne, siis ka veganlus võib tihtilugu olla just algusperioodil ja teadmatusest tulenevalt ekstreemne ettevõtmine. Kuidas sa sinna sisse sukeldusid? Ekstreemselt?

Miskipärast on mul nagu mäluauk selle koha pealt – ma ei mäleta, kas see toimus järk-järgult või päevapealt. Ma olin sellel ajal hästi kirglik ja hästi motiveeritud tegutsema. Ma ei olnud veel väsinud kõigest sellest, mis maailmas toimub, ja ma pigem arvan, et see üleminek tuli päris kiiresti.

Ma küsiks siis nii, kui sa mäletad muidugi... 

(naerame natuke kergendatult – ilmselgelt ei tule sellest kramplikult tõsine intervjuu.)

...oli see raske üleminek?

See ei olnud raske, sest mind motiveeris väga tunne, et see pole õige ja ma tahan elada oma põhimõtetega kooskõlas. Kui nüüd mõelda minu söömisharjumustele, siis ma elasin koos vanaemaga, kes polnud just palju õpetanud mulle, kuidas toitu teha. Ta oli hästi hoolitsev ja alati tahtis ise kõik söögi valmis teha. See oli tema üks eneseteostusviise. Ja muidugi see generatsiooniline erinevus, et ta ei teadnud mitte midagi veganlusest, ta ei uskunud, et vegantoiduga on võimalik kõik oma toitained kätte saada ja nii edasi. Selle seletamine talle ja see, et ma ei söönud enam tema tehtud toitu, oli talle väga raske, ja mulle raske näha seda frustratsiooni temas. Teisalt oli minu üks parimaid sõpru juba pikemat aega vegan olnud ja mulle suur eeskuju. Mõtlesin, et kui tema saab sellega hakkama, siis on ka minul see võimalik.

Kuidas su toidulaud siis välja nägi? Sest mina olin näiteks õppinud kokaks ja mu toidulaud nägi alguses ikka välja kartul ja majonees. Ma ei osanud enam järsku orienteeruda poes. Kuidas sul oli?

Mul oli nii, et kuna mulle vaieldi kogu aeg vastu, et pole võimalik saada kaltsiumit, mingeid oomega kolmesid ja värke, siis ma tahtsin sellele vastu argumenteerida. Ma otsisin Eesti Vegan Seltsi lehelt üles tabelid: kust saab valku... kust saab rauda, printisin need välja, panin külmkapi ukse peale ja sealt ma siis õppisin, mis peaks olema mu toidulaual selle eelmise toidu asemel. Ma tahtsin vastu vaielda ja see motiveeris mind tegema natuke keerulisemat toitu kui lihtsalt kartul ja majonees.

(Tegelikult printisin ka mina need samad lehed välja, aga kuna mulle kõikvõimalikud instruktsioonid üldse ei istu, siis oli mul lihtsalt järgnevad aasta aega värviline külmkapi uks ja ukse taga majonees. Seda ma muidugi avalikult Ekele ei ütle.)

Niisiis vanaemaga suhted olid frustreerivad, aga kuidas teistega oli? Kas läks kellegagi väga nugade peale? Pidid kellegi välja heitma sõpruskonnast? Kuidas see üldine vastuvõtt sinu suunamuutusele oli?

(Püstolreporter oma loomulikus keskkonnas.)

Ma tunnen, et ma olen selline inimene, kes teadlikult hoiab enda läheduses neid inimesi, kes on mõistlikud või toetavad erinevaid maailmavaateid ega lähe kellegi toiduvalikute peale endast välja. Mu ema proovis ka vahepeal vegan olla, aga ma arvan, et see põhiline point, mis inimesi veganina hoiab – see silmaklappide eemaldamine ja loomatööstuse nägemine – see talle kohale ei jõudnud ja siis ta ongi niimoodi lainetena vegan olnud ja jälle tagasi läinud. Aga ei temalt ega oma sõprade hulgast pole ma saanud kunagi hukkamõistu.

Nüüd selle kõige sees olles, kas sulle tundub, et veganlus on liialt radikaalne või liiga karm?

Karm on see, mida me loomadega teeme. Aga õppides psühholoogiat, ma näen, et mõned inimesed vajavad mingisugust teist lähenemist. Ma arvan, et mõnedele sobib, et see kõik on nagu must-valgel ette laotud, ja mõned just põrkavad sellest eemale.

Kuidas sa ise vaatad oma sõpru ja tuttavaid, kes ei ole veganid – mis tunded sind valdavad seal? Oled vihane, kurb... üritad mingeid trikke teha, et neid veenda? 

Kui ma alustasin veganlusega, siis olin küll selline, kes sellest hästi palju rääkis, aga toona mul jällegi ei olnud seda väsimust. Ma tahtsin kogu aeg infot jagada ja sisemiselt tundsin rohkem kurbust, et kuidas nad ei näe samamoodi seda olukorda. Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen aru saanud, et ma pean ka enda vaimset tervist hoidma ja ma ei saa kõike muuta siin maailmas. Ma saan ise elada oma põhimõtete järgi ja see toetab väga palju minu vaimset tervist. Need mõtted on muidugi kogu aeg peas, et kuidas on võimalik nii pime olla. Aga siis jällegi – mina olin ka kunagi pime.

(Vahemärkus: oma intervjuudest nii ajakirjas kui podcastis olen välja kujundanud arusaama, et Z-põlvkonna noored (sünniaastaga: 1990-2010) on mõistvamad inimeste suhtes, kel on raske veganiks hakata, ning pea alati tuuakse välja "Mina olin ka kunagi pime" stiilis põhjendus. Asi, mida X- või Y-põlvkonna veganid oma empaatiapagasisse naljalt ei rakenda. Ja ma saan ka neist aru, nad on võidelnud kaua ja kaua kurat võib.)

Kui perfektsionistlik sa oma motiivides oled? Kas me näeme täiuslikku veganmaailma kunagi või on sellele mõtlemine pigem koormav sinu jaoks?

Ma nagu tahaks blokeerida oma peas ära selle mõtte, et arvatavasti minu eluajal nii suurt muutust ei tule. Samas vahel ma olen naiivselt positiivne – mulle tundub, et isegi, kui need on väikesed sammud, siis need on sammud ja me oleme igas valdkonnas aina teadlikumad. Täiuslikkust, ma tunnen, et ma ei saa taga ajada. Me elame maailmas, kus ei ole võimalik näiteks mingeid ravimeid saada. Või näiteks minu käsitöös on nii, et ma kunagi uuena villast lõnga ei osta, aga kui ma ostan selle kaltsukast või mingist taaskasutuspoest, siis seal ei ole tavaliselt silti juures, et mis selle lõnga koostis on. Ja sellepärast ma arvan, et mul on kodus mingeid villaseid lõngu. Ma ei saa kunagi kindel olla, mis päritolu need lõngad on, aga oma peas ma kompenseerin selle nii ära, et vähemalt ei lähe see prügimäele. Ma teen nii palju, kui ma suudan ja tean. Ma arvan, et ma läheks hulluks, kui ma hästi hästi detailselt seda iga päev jälgiks.

(Anu tsiteerib vahepeal Eke mõtte kinnituseks veganluse definitsiooni ja kuna meie külaline juba ise heegeldamise jutuks tõi, võtab Anu nüüd ette lugeja küsimused rubriigist "Heegeldajalt heegeldajale".)

Kust sa saad ideid, mida meisterdada?

Mul tulevad lihtsalt mingid kujutluspildid ette. Palju on inspiratsiooni ammutamist teistelt toredatele disaineritelt või käsitöölistelt. Kui ma vaatan nende töid, siis tuleb kohe mingi mõte, kuidas ma ise võiksin teha või kuidas midagi modifitseerida. Mulle meeldib oma peas kujutleda asju ja siis need oma kätega teoks teha. Mul on ka palju sõpru, kes heegeldavad ja kellega arutades tavaliselt tulevad ideed. Terve elu on minu inspiratsioon.

Kas sul on lemmik silmused?

Ühekordne sammas.

Ja kolmas küsimus: kas sul hakkavad ka heegeldades randmed valutama?

Alguses oli seda palju. Siis, kui hakkab valus, on see märk, et sa pead kohe ära lõpetama. Sest kui sa jätkad valuga, võib juhtuda nii, et sa ei saagi enam kunagi heegeldada. On olemas venitusharjutused, mida võiks teha heegeldamise pauside ajal. Ma olen pidanud mitu kuud vahet pidama, sest mul oli nii valus. See on tegelikult ka pärilik – mõnedel inimestel hakkab kiiremini valus. Mu sõber peab näiteks spordiplaastreid kandma.

(Üle-eelmises numbris said lugejad muuhulgas teada, et ballett on sport, ja nüüd tundub, et ka heegeldamine on.)

Mis sa siis tegid heegeldamise asemel, otsisid uue hobi?

Mul on alati asju, mis vajavad tegemist, ilmselt keskendusin rohkem õppimisele.

...

Edasi loe ajakirja Vegan 2025. aasta talvenumbrist!

Tekst: Janiš Laende
Pilt: Kerly Ilves