Kuidas kõik algas…

Veganmessi korraldamisega puutus Jesper esimest korda kokku umbes 11 aastat tagasi, kui see veel Taimetoidumessi nime all Mustika keskuses toimus. Ta meenutab, et olles alles värskelt veganiks hakanud, läks ta suure õhinaga vabatahtlikuks appi. “Minu panus piirdus täpselt ühe messilaua autost kaubanduskeskusesse tassimisega. Vabatahtlikke oli piisavalt ja vajalikke tööülesandeid üksjagu vähe. Mess oli siis oluliselt pisem, aga juba siis oli väga inspireeriv näha, kuidas korraldajad hingega asja eest vedasid,” lisab Jesper.

Meeldejäävaid hetki viimasest 11st aastast Jesperil jätkub: “Algusaastatest jäid kindlasti rohkem meelde praktilised äpardused. Ükskord juhtus, et pisikese valearvestuse tõttu sai ühe elektrikaitsme taha liiga palju tarbijaid pandud ja kui kõik umbes 15 minutit enne uste avamist oma grillid ja kohvimasinad käima panid, lõi see kaitse välja ja suur hulk müüjaid olid vooluta. Kole kiiresti ja higiselt oli vaja mööda maja ringi joosta ja tarbimine laiali jagada, et kõik ikka oma kotletid soojaks saaksid.” Sellest õppis Veber, et tuleb parem eeltöö teha.

“Teinekord oli paaril müüjal mitu seadet rohkem kaasa võetud, kui meile öeldi ja need müüjad sattusid ühe vooluliini peal olema. Jälle 15 minutit enne messi algust kaitse väljas, kotletid külmad, jooksin juhtmed seljas mööda maja ringi. Õppisin, et tuleb konkreetsemalt küsida, mis seadmetega tullakse ja selgemalt märgistada, millised pistikud kellele on,” tõdeb Jesper.

“Kolmas kord oli ühel osalejal katkine grill, mis lühisesse läks. Teada värk - kaitse väljas, kotletid külmad, selg higine. Õppisin, et plaani palju sa plaanid, alati juhtub midagi, mis sind üllatab ja selle asemel, et vihastada või kurvastada, tuleb neid kogemusi hinnata,” naerab ta. Küll aga kinnitab Jesper, et on igast aastast võtnud kaasa hulganist meeldejäävaid hetki, lihtsalt igakord on need erinevad.

Üritus kui platvorm

Veganmessi arengut on viimase 15 aasta jooksul olnud Jesperil väga huvitav kõrvalt jälgida. Tänasest vaadatuna, siis 11 aastat tagasi oli mess arusaadavalt alles oma teekonna alguses, ent juba siis oli see ikkagi üsna suur ettevõtmine, kus kümned pakkujad olid terve kaubanduskeskuse koridori vegantoitu täis pakkinud. Jesperi silmis on mess alati mõjus olnud, lihtsalt mastaap on aastatega oluliselt kasvanud. “Tänavu tahame Kultuurikatlasse kohale tuua sadakond kauba- või teenusepakkujat, ligi 15 esinejat meilt ja mujalt, anda praktilisi oskusi umbes 10 töötoas ning kahe päeva jooksul külastama saada ligikaudu 4500 inimest,” lisab Veber.

Need eesmärgid ei tule aga tühjast kohast: “See on aastatepikkuse sihikindla ja hingestatud töö tulemus. Aasta-aastalt on külastajate ja müüjate arv kasvanud ning kava järjest sisukamaks läinud. Selle töö parimaks tunnistuseks on eelmisel aastal messil üles astunud Earthling Ed.”

Ja sama käib ka ühiskondliku mõju ja hoiakute kohta, sest olles hiljuti 5 aastat Belgias ja 2 aastat Prantsusmaal elanud, väidab Jesper kindlalt, et Eestis on vegantoodete kättesaadavus vaieldamatult parem: “Usun täiesti, et selles on oma osa mängida ka Veganmessil. Annika ja Regly on teinud palju tööd, et messi pildil hoida ning Karmen on programmiga tublisti vaeva näinud, et paljud ühiskondlikult olulised teemad oleksid käsitletud,” täiendab Veber.

Selleks, et loomadel oleks tegelikult ka parem, on vaja võidelda väga erinevatel rinnetel. “Ma olen üsna introvertne ja tagasihoidlik inimene ja seetõttu mitte just kõige parem aktivist. Veganmessi korraldamine on minu võimalus sellest võitlusest osa olla,” jagab Veber. Messi eesmärk on luua turvaline kohtumispaik, kus nii kogenud veganid kui uued huvilised taimse maailma võimalusi avastada saaksid. Kui seeläbi rohkem inimesi taimseid valikuid teevad, siis on rohkematel tootjatel ja teenusepakkujatel põhjust taimseid tooteid ja teenuseid pakkuda ja selle tulemusena on rohkematel loomadel parem.  

Mida soovida Veganmessile järgmiseks 15 aastaks?

“Mess on praegu murrangulise koha peal. Viimase kümne aastaga on Veganmess Eestis kindlalt kanda kinnitanud, kohalike südameid võitnud ning Baltikumi suurimaks kasvanud. Nüüd on vaja siit edasi liikuda. Minu unistus on, et 10 aasta pärast on meie Veganmess nii Baltikumi kui Põhjamaade suurim ja olulisim vegansündmus. Selleks on vaja natuke kasvada nii mahult kui sisult ent ennekõike on vaja teha süstemaatilisemat tööd naaberriikides nähtavuse tõstmisega,” räägib Jesper õhinaga. Seega, ennekõike soovib ta endale ja ka kogu korraldustoimkonnale jaksu ja järjepidevust selle järgmise teatevahetuse edukal jooksmisel.